Miski ei erista meid Jumala armastusest

450 ei eralda meid Jumala heastIkka ja jälle “Paulus väidab Rooma kirjas, et me võlgneme Kristusele selle eest, et Jumal peab meid õigeks. Kuigi me mõnikord patustame, arvestatakse need patud vana mina vastu, kes löödi koos Kristusega risti; meie patte ei loeta selle vastu, kes me oleme Kristuses. Meil on kohustus patuga võidelda – mitte saada päästetud, vaid sellepärast, et oleme juba Jumala lapsed. 8. peatüki viimases osas pöörab Paulus oma tähelepanu meie hiilgavale tulevikule.

Kogu looming ootab meid

Kristliku elu ei ole kerge. Patuga võitlemine pole lihtne. Püsiv jälitamine pole lihtne. Igapäevaeluga toime tulemine langenud maailmas, rikutud inimestega teeb meie elu keeruliseks. Ometi ütleb Paulus: "Tänapäeva kannatusi ei maksa võrrelda hiilgusega, mis meile ilmub" (salm 18). Nii nagu Jeesuse jaoks, on ka rõõm meie jaoks – tulevik on nii imeline, et meie praegused katsumused tunduvad tähtsusetud.

Kuid me pole ainsad, kes sellest kasu saavad. Paulus ütleb, et Jumala plaanil, mis meis töötatakse, on kosmiline ulatus: "Sest loodu ootusärevus ootab Jumala laste ilmumist" (salm 19). Mitte ainult loodu ei ihka meid auhiilguses näha, vaid ka loodut ennast õnnistatakse muutustega, kui Jumala plaan teoks saab, nagu Paulus järgmistes salmides ütleb: „Looming allub rikumisele... aga lootuses; sest ka loodu vabastatakse kadumise orjusest Jumala laste auhiilgusesse vabadusse” (salmid 20-21).

Looming on praegu languses, kuid see ei peaks olema see, mis see olema peaks. Kui meile antakse ülestõusmisel au, mis õigusega kuulub Jumala lastele, vabaneb ka universum kuidagi orjusest. Kogu universum on lunastatud Jeesuse Kristuse töö kaudu (koloslastele 1,19-20.).

Patsient ootab

Kuigi hind on juba makstud, ei näe me veel kõike nii, nagu Jumal selle lõpuni teeb. „Kogu loodu oigab nüüd oma seisundi all, nagu oleks tal sünnitus” (Room 8,22 Uus Genfi tõlge). Looming kannatab justkui sünnitusel, moodustades emaka, millesse me sünnime. Mitte ainult, "aga meie ise, kellel on Vaimu esmasvili, ägame ikka veel sisimas, oodates lapsendamist ja oma keha lunastamist" (salm 23 Uus Genfi tõlge). Kuigi Püha Vaim on meile antud päästmise pandiks, näeme ka meie vaeva, sest meie päästmine pole veel täielik. Me võitleme patuga, võitleme füüsiliste piirangute, valu ja kannatustega – isegi kui me rõõmustame selle üle, mida Kristus meie heaks on teinud.

Päästmine tähendab, et meie keha ei allu enam korruptsioonile (1. Korintlastele 15,53) tehakse uueks ja muudetakse hiilguseks. Füüsiline maailm ei ole prügi, millest vabaneda – Jumal tegi selle heaks ja Ta teeb selle taas uueks. Me ei tea, kuidas kehad ellu äratatakse, ega ka uuendatud universumi füüsikat, kuid me võime usaldada Loojat oma töö lõpuleviimiseks.

Me ei näe veel täiuslikku loodut ei universumis ega maa peal ega oma kehas, kuid oleme kindlad, et kõik muutub. Nagu Paulus ütles: "Sest kuigi me oleme päästetud, oleme siiski lootuses. Kuid lootus, mida nähakse, ei ole lootus; sest kuidas saab loota sellele, mida näeb? Aga kui me loodame sellele, mida me ei näe, siis ootame kannatlikult.” (Roomlastele 8,24-25.).

Ootame kannatlikkuse ja usinusega oma keha ülestõusmist, kui meie lapsendamine on lõpule viidud. Me elame olukorras, kus juba, kuid veel mitte: juba lunastatud, kuid veel täielikult lunastamata. Oleme juba hukkamõistust vabad, kuid mitte täielikult patust. Oleme juba kuningriigis, kuid see pole veel oma täiuses. Me elame tulevase ajastu aspektidega, samal ajal kui maadleme selle ajastu aspektidega. „Samamoodi aitab Vaim meie nõrkust. Sest me ei tea, mida palvetada, nagu peaks; aga Vaim ise anub meie eest väljendamatu ägamisega” (salm 26). Jumal teab meie piiranguid ja pettumusi. Ta teab, et meie liha on nõrk. Isegi kui meie vaim on valmis, palub Jumala Vaim meie eest isegi selliste vajaduste puhul, mida ei saa sõnadesse panna. Jumala vaim ei eemalda meie nõrkust, vaid aitab meid nõrkuses. Ta ületab lõhe vana ja uue vahel, selle vahel, mida me näeme ja selle vahel, mida ta meile on selgitanud. Näiteks me patustame, kuigi tahame teha head (7,14-25). Me näeme oma elus pattu, kuid Jumal kuulutab meid õigeks, sest Jumal näeb lõpptulemust, isegi kui protsess on alles alanud.

Vaatamata lahknevusele selle vahel, mida me näeme ja mida me tahame, võime usaldada Püha Vaimu tegema seda, mida me ei suuda. Ta näeb meid läbi. „Aga kes uurib südant, see teab, kuhu on suunatud vaimu mõistus; sest ta esindab pühakuid, nagu on Jumalale meelepärane" (8,27). Püha Vaim on meie poolel ja aitab meid, et saaksime olla kindlad!

Kutsutud vastavalt oma eesmärgile Vaatamata meie katsumustele, nõrkustele ja pattudele, "me teame, et kõik tuleb kasuks neile, kes armastavad Jumalat, neile, kes on kutsutud tema eesmärgi järgi" (salm 28). Jumal ei põhjusta kõike, vaid lubab neid ja töötab nendega vastavalt oma eesmärgile. Tal on meie jaoks plaan ja me võime olla kindlad, et ta lõpetab oma töö meis (filiplased 1,6).

Jumal plaanis juba ette, et me peaksime saama Tema Poja Jeesuse Kristuse sarnaseks. Nii ta kutsus meid evangeeliumi kaudu, tegi meid õigeks oma Poja kaudu ja ühendas meid temaga oma auhiilguses: "Sest need, kelle ta valis, on ta ka ette määranud olema oma Poja sarnaseks, et ta oleks esmasündinu paljude vendade seas . Aga kelle ta ette määras, selle ta ka kutsus; aga keda ta kutsus, selle ta ka õigeks mõistis; aga kelle ta õigeks mõistis, seda ta ka ülistas” (Roomlastele 8,29-30.).

Valimiste ja ettemääratuse tähenduste üle arutatakse tuliselt, kuid need salmid ei selgita arutelu, sest Paulus ei keskendu siin (ega ka mujal) nendele terminitele. Näiteks Paulus ei kommenteeri, kas Jumal lubab inimestel tagasi lükata ülistuse, mille Ta on neile kavandanud. Siin soovib Paulus evangeeliumi kuulutamise haripunkti lähenedes lugejaid veenda, et nad ei pea oma päästmise pärast muretsema. Kui nad seda aktsepteerivad, saavad nad ka selle. Ja retooriliseks selgituseks räägib Paulus isegi sellest, et Jumal on neid juba ülistanud, kasutades minevikuvormi. See on sama hea kui juhtus. Isegi kui me selles elus vaeva näeme, võime järgmises loota ülistamisele.

Rohkem kui lihtsalt võitjad

„Mida me selle peale ütleme? Kui Jumal on meie poolt, kes saab olla meie vastu? Kes ei säästnud oma poega, vaid loovutas ta meie kõigi eest – kuidas ta ei annaks meile kõike koos endaga?” (salmid 31-32). Kuna Jumal läks nii kaugele, et andis oma Poja meie eest, kui me olime veel patused, võime olla kindlad, et ta annab meile kõik, mida vajame, et see juhtuks. Võime kindlad olla, et ta meie peale ei vihasta ja oma kingitust ära ei võta. „Kes süüdistab Jumala valituid? Jumal on siin, et õigeks mõista” (salm 33). Keegi ei saa meid kohtupäeval süüdistada, sest Jumal on meid süütuks kuulutanud. Keegi ei saa meid hukka mõista, sest meie Lunastaja Kristus palub meie eest: „Kes mõistab hukka? Siin on Kristus Jeesus, kes suri, õigemini, kes ka üles tõusis, kes on Jumala paremal käel ja palub meie eest” (salm 34). Meil pole mitte ainult ohver oma pattude eest, vaid meil on ka elav Päästja, kes on pidevalt meiega teel auhiilguse poole.

Pauluse retooriline oskus ilmneb peatüki liigutavas haripunktis: „Kes lahutab meid Kristuse armastusest? Viletsus või ahastus või tagakiusamine, või nälg, või alastiolek, või hädaoht või mõõk? Nagu on kirjutatud (Psalm 44,23): »Sinu pärast tapetakse meid terve päeva; meid peetakse tapetavateks lammasteks” (salmid 35–36). Kas asjaolud võivad meid Jumalast lahutada? Kui meid tapetakse usu pärast, kas oleme siis lahingu kaotanud? Mitte mingil juhul, ütleb Paulus: "Kõigis nendes asjades oleme rohkem kui võitnud tema läbi, kes meid nii väga armastas" (salm 37 Elberfelder). Isegi valus ja kannatuses ei ole me kaotajad – oleme paremad kui võitjad, sest osaleme Jeesuse Kristuse võidus. Meie võiduauhind – meie pärand – on Jumala igavene au! See hind on kuludest lõpmatult kõrgem.

"Sest ma olen kindel, et ei surm ega elu, ei inglid ega väed ega meelevallad, ei olevikud ega tulevased, ei kõrged ega madalad ega miski muu loodu ei suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on meie Kristuses Jeesuses. Issand" (salmid 38-39). Miski ei saa takistada Jumalat plaanist, mis tal meie jaoks on. Absoluutselt miski ei saa meid tema armastusest lahutada! Me võime usaldada päästet, mille Ta on meile andnud.

Michael Morrison