(K) naasmine normaalsusesse

Kui ma eemaldasin jõulukaunistused, pakendasin neid ja panin nad tagasi oma vanasse kohta, ütlesin endale, et ma saan lõpuks tagasi normaalseks. Sõltumata sellest, milline on normaalsus. Kui keegi ütles mulle, et normaalsus on vaid trummelkuivatite funktsioon ja ma kahtlustan, et enamik inimesi arvab, et see on tõsi.

Kas peaksime pärast jõule normaalseks muutuma? Kas me saame minna tagasi selle juurde, mis olime pärast Jeesuse kogemist? Tema sünd puudutab meid selle majesteetlikkusega, et Jumalast sai üks meie seast, olles loobunud oma hiilgusest ja kohast Isa juures, et elada meiesuguse inimesena. Ta sõi, jõi ja magas (Filiplastele 2). Ta tegi endast haavatava abitu beebi, kes lootis oma vanematele, et nad juhendasid teda turvaliselt läbi lapsepõlve.

Oma teenistuse ajal andis ta meile ülevaate sellest, millist võimu ta oli tervendavatel inimestel, rahustades tormasid meresid, toites rahvaid ja isegi surnuid tõstes. Ta näitas meile ka oma hingelist, armastavat külge, näidates heategevust inimestele, kes olid ühiskonna poolt tagasi lükatud.

Meid puudutab see, kui käisime tema kannatusteteel, mida ta julgelt ja usaldades oma isale kuni saatuse, ristisurmani. Mul tulevad pisarad silma, kui mõtlen armastavale hoolitsusele tema ema eest ja andestuspalvele nende eest, kes tema surma eest vastutavad. Ta saatis Püha Vaimu meid igavesti julgustama, aitama ja inspireerima. Ta ei jätnud meid üksi ja meid lohutab ja tugevdab iga päev tema kohalolek. Jeesus kutsub meid enda juurde sellistena, nagu me oleme, kuid ta ei taha, et me selliseks jääksime. Üks Püha Vaimu ülesandeid on teha meist uus loodu. Erinevalt sellest, kes me olime enne, kui ta meid uuendas. sisse 2. korintlased 5,17 see ütleb: „Seepärast, kui keegi on Kristuses, see on uus loodu; vana on möödas, näe, uus on tulnud."

Me saame - ja paljud inimesed teevad sama - jätkata mõtlemist ja elamist pärast Jeesuse lootust Tema lootust andva eluga. Nagu me seda teeme, võime me keelata talle juurdepääsu meie südame kõige intiimsemale osale, nagu me tõenäoliselt hoiame juhuslikku tuttavat, sõpra või isegi abikaasat meie kõige sisemistest mõtetest ja tundetest. Püha Vaimu on võimalik blokeerida ja teda eemal hoida. Ta lubab seda varem kui sundida meie teed.

Kuid Pauluse nõuanne Roomlastele 12,2 on see, et laseme sellel end muuta, uuendades oma meelt. See saab juhtuda vaid siis, kui anname kogu oma elu Jumalale: magamise, söömise, tööl käimise, igapäevaelu. See, mida Jumal meie heaks teeb, on parim, mida me saame tema heaks teha. Kui pöörame oma tähelepanu temale, muutume seestpoolt väljapoole. Mitte nagu meid ümbritsev ühiskond, mis ikka ja jälle püüab meid ebaküpsuse tasemele tõmmata, vaid Jumal toob meis välja parima ja arendab meis küpsust.

Kui laseme Kristusel oma elu muuta, käitume nagu Peetrus ja Johannes, kes hämmastasid Jeruusalemma valitsejaid, vanemaid, õpetlasi ja rahvast. Nendest lihtsatest meestest said julged ja enesekindlad usu kaitsjad, sest nad olid vaimus Jeesusega üks (Apostlite teod 4). Nende ja meie jaoks ei saa me Tema armuga kokku puutudes normaalseks naasta.

Tammy Tkach


pdf(K) naasmine normaalsusesse