Mõelge Jeesusele rõõmuga
Jeesus ütles, et pidage meeles Teda iga kord, kui tuleme Issanda laua taha. Varasematel aastatel oli sakrament minu jaoks vaikne ja tõsine sündmus. Mul oli enne või pärast tseremooniat teiste inimestega vesteldes ebamugav tunne, sest püüdsin säilitada pidulikkust. Kuigi mõtleme Jeesusele, kes suri vahetult pärast viimast õhtusööki oma sõpradega, ei tohiks seda sündmust kogeda matusetalitusena.
Kuidas me teda mälestame? Kas leinama ja leinama nagu rühm tasustatud leinajaid? Kas me peaksime nutma ja olema kurvad? Kas mõelda Jeesusele süü- või kahetsuskaebustega, et meie patu tõttu sai Ta Rooma piinamisriista läbi nii kohutava surma – kurjategija surma? Kas see on meeleparanduse ja pattude tunnistamise aeg? Võib-olla on seda kõige parem teha eraviisiliselt, kuigi mõnikord tekivad need tunded Jeesuse surmale mõeldes.
Mis siis, kui me läheneksime sellele mälestusajale hoopis teisest vaatenurgast? Jeesus ütles oma jüngritele: „Minge linna ühe mehe juurde ja öelge talle: Õpetaja ütleb sulle: Minu aeg on lähedal, sinu majas pean ma paasapüha oma jüngritega.“” (Mt 26,18)Kui ta õhtul nendega lauda istus, et viimast korda õhtusöömaaega pidada ja nendega rääkida, käis tal peas palju mõtteid. Jeesus teadis, et ta ei saa enam nendega süüa, enne kui Jumala riik on täiuses ilmunud.
Jeesus oli nende meestega koos veetnud kolm ja pool aastat ning tundis nende vastu suurt kiindumust. Ta ütles oma jüngritele: „Ma olen siiralt igatsenud seda paasapüha teiega süüa enne oma kannatusi.” (Lk 22,15).
Mõelgem temast kui Jumala Pojast, kes tuli maa peale, et elada meie seas ja olla üks meist. Tema on see, kes oma isiku kujul vabastas meid seadusest, patu ahelatest ja surma rõhumisest. Ta vabastas meid tulevikuhirmust; ta andis meile väljavaate tunda Isa ja võimaluse saada Jumala lasteks ning olla tõeliselt sellised. „Ta võttis leiva, tänas, murdis ja andis neile ning ütles: „See on minu ihu, mis teie eest antakse; seda tehke minu mälestuseks!”” (Lk 22,19)Olgem rõõmsad, kui meenutame Jeesust Kristust, kelle Jumal on võidnud: „Issanda Jumala Vaim on minu peal, sest Issand on mind võidnud tooma vaestele head sõnumit, parandama murtud südameid, kuulutama vangidele vabadust ja vangistatud pääsemist pimedusest.“ (Jes 61,1).
Jeesus talus risti teda ootava rõõmu tõttu. Nii suurt rõõmu on raske ette kujutada. Kindlasti polnud see inimlik ega maise rõõmuga. See pidi olema Jumalaks olemise rõõm! Taevane rõõm. Igaviku rõõm! See on rõõm, mida me isegi ei suuda ette kujutada ega kirjeldada!
See on üks, Jeesus Kristus, keda me peame meeles pidama. Jeesus, kes muutis meie kurbuse rõõmuks ja kutsub meid oma elust osa saama, nüüd ja igavesti. Mälestagem teda naeratuse näol, rõõmuhüüdega huulil ja kerge südamega, mis on täidetud meie Issanda Kristuse Jeesuse tundmise ja temaga ühinemise rõõmuga!
Tammy Tkach
