Mõelge Jeesusele rõõmuga

699 mõtleb rõõmuga JeesuseleJeesus ütles, et pidage meeles Teda iga kord, kui tuleme Issanda laua taha. Varasematel aastatel oli sakrament minu jaoks vaikne ja tõsine sündmus. Mul oli enne või pärast tseremooniat teiste inimestega vesteldes ebamugav tunne, sest püüdsin säilitada pidulikkust. Kuigi mõtleme Jeesusele, kes suri vahetult pärast viimast õhtusööki oma sõpradega, ei tohiks seda sündmust kogeda matusetalitusena.

Kuidas me teda mälestame? Kas leinama ja leinama nagu rühm tasustatud leinajaid? Kas me peaksime nutma ja olema kurvad? Kas mõelda Jeesusele süü- või kahetsuskaebustega, et meie patu tõttu sai Ta Rooma piinamisriista läbi nii kohutava surma – kurjategija surma? Kas see on meeleparanduse ja pattude tunnistamise aeg? Võib-olla on seda kõige parem teha eraviisiliselt, kuigi mõnikord tekivad need tunded Jeesuse surmale mõeldes.

Kuidas oleks, kui läheneksime sellele mälestusajale hoopis teisest vaatenurgast? Jeesus ütles oma jüngritele: "Minge linna ja öelge ühele neist: "Õpetaja ütleb: "Minu aeg on lähedal. Ma söön koos teiega koos oma jüngritega paasasöömaaega” (Matteuse 26,18). Sel õhtul, kui ta istus nendega maha, et süüa viimast õhtusööki ja nendega viimast korda rääkida, oli tal palju mõtteid. Jeesus teadis, et ta ei söö nendega enam enne, kui Jumala riik ilmub oma täiuses.

Jeesus oli nende meestega koos veetnud kolm ja pool aastat ning tundis nendesse väga kiindumust. Ta ütles oma jüngritele: "Ma olen igatsenud seda paasatalle teiega süüa, enne kui kannatan" (Luuka 2. Kor.2,15).

Mõelgem temale kui Jumala Pojale, kes tuli maa peale meie keskele elama ja üheks meist. Tema on see, kes tõi meile oma isiku näol vabaduse seadusest, patu ahelatest ja surma rõhumisest. Ta vabastas meid hirmust tuleviku ees, andis meile väljavaate tunda Isa ja võimaluse saada kutsutud ja olla Jumala lapsed. «Ta võttis leiva, tänas, murdis ja andis neile, öeldes: See on minu ihu, mis teie eest antakse. tehke seda minu mälestuseks” (Luuka 2. Kor2,19). Olgem täidetud rõõmuga, kui meenutame Jeesust Kristust, kelle Jumal võidis: „Issanda Jumala Vaim on minu peal, sest Issand on mind võidnud. Ta on mind saatnud tooma häid sõnumeid vaestele, siduma kinni murtud südamega, kuulutama vabadust vangidele ja orjuses viibijatele, et nad oleksid vabad ja vabad” (Jesaja 6.1,1).

Jeesus talus risti teda ootava rõõmu tõttu. Nii suurt rõõmu on raske ette kujutada. Kindlasti polnud see inimlik ega maise rõõmuga. See pidi olema Jumalaks olemise rõõm! Taevane rõõm. Igaviku rõõm! See on rõõm, mida me isegi ei suuda ette kujutada ega kirjeldada!

See on üks, Jeesus Kristus, keda me peame meeles pidama. Jeesus, kes muutis meie kurbuse rõõmuks ja kutsub meid oma elust osa saama, nüüd ja igavesti. Mälestagem teda naeratuse näol, rõõmuhüüdega huulil ja kerge südamega, mis on täidetud meie Issanda Kristuse Jeesuse tundmise ja temaga ühinemise rõõmuga!

Tammy Tkach