Jeesus - parem ohverdus


464 Jeesus parem ohverJeesus tuli Jeruusalemma viimasel ajal enne kannatusi, kus palmikujulised inimesed võtsid temale piduliku sissepääsu. Ta oli valmis andma oma elu oma pattude ohvriks. Vaatleme lähemalt seda hämmastavat tõde, pöördudes kiri heebrealastele, kes näitab, et Jeesuse kõrge preesterlus on parem Aaroni preesterlusest.

1. Jeesuse ohver võtab ära patu

Looduses oleme meie patused ja meie tegud seda tõestavad. Mis on lahendus? Vana Lepingu ohvrid teenisid patu paljastamiseks ja osutavad ainsale lahendusele, Jeesuse täiuslikule ja lõplikule ohvrile. Jeesus on parem ohverdus kolmel viisil:

Jeesuse ohverdamise vajadus

"Sest seadusel on ainult tulevase kauba vari, mitte kauba olemus. Seetõttu ei saa see igavesti teha ohverdajaid täiuslikuks, sest samu ohvreid tuleb tuua aastast aastasse. Kas poleks ohvrite toomine lõppenud, kui jumalateenistuse tegijad oleksid lõplikult puhastatud ja neil poleks enam südametunnistust oma pattude pärast? Pigem on see lihtsalt iga-aastane pattude meeldetuletus. Sest on võimatu, et härgade ja kitsede veri võtab patte ära” (Heb. 10,1-4, LUT).

Jumala poolt määratud seadused, mis reguleerisid vana lepingu ohvreid, kehtisid sajandeid. Kuidas saab ohvreid alaväärtuslikuks pidada? Vastus on see, et Moosese seadusel oli ainult "tuleva kauba vari", mitte kauba olemus. Moosese seaduse (Vana Lepingu) ohverdamissüsteem oli Jeesuse ohverduse tüüp. Vana lepingu süsteem oli ajutine, see ei toonud midagi püsivat ega olnud selleks loodud. Ohverdamiste kordamine päevast päeva ja lepituspäev aastast aastasse näitavad, kuivõrd see on nõrk. kogu süsteem.

Loomade ohvrid ei saa kunagi täielikult ära võtta inimese süüd. Kuigi Jumal lubas andestust usklikele ohvritele Vana Lepingu alusel, oli see vaid patu möödasõit, mitte süü eemaldamine inimeste südamest. Kui see oleks juhtunud, ei oleks ohvrid pidanud tegema mingeid täiendavaid ohvreid, mis oleksid vaid patu meeldetuletuseks. Lepituspäeval tehtud ohvrid katsid rahva patud; kuid need patud ei olnud "ära pestud" ja inimesed ei saanud Jumalalt mingit sisemist tunnistust andestuse ja vastuvõtmise kohta. Vaja oli paremat ohvrit kui pullide ja kitsede veri, kes ei saanud patte ära võtta. Seda saab teha ainult Jeesuse parem ohverdamine.

Jeesuse valmisolek ohverdada ennast

“Seepärast ütleb ta maailma tulles: Sa ei tahtnud ohvreid ja kingitusi; aga sa oled mulle keha valmistanud. Sulle ei meeldi põletus- ja patuohvrid. Ja ma ütlesin: Vaata, ma tulen (see on minust raamatus kirjas) täitma sinu tahet, oh Jumal. Kõigepealt oli ta öelnud: "Te ei tahtnud ohvreid ja kingitusi, põletusohvreid ja patuohvreid ning need ei meeldi teile," mida ohverdatakse seaduse järgi. Aga siis ta ütles: "Vaata, ma tulen täitma sinu tahet." Nii et ta võtab esimese üles, et püstitada teine” (Heebrealastele 10,5-9.).

Jumal, mitte ainult inimene, tegi vajaliku ohvri. Tsitaat teeb selgeks, et Jeesus ise on Vana Lepingu ohvrite täitmine. Kui loomi ohverdati, nimetati neid ohvriteks, samas kui põllukultuuride viljade ohvreid nimetatakse toiduks ja joogiks. Nad kõik sümboliseerivad Jeesuse ohverdamist ja paljastavad oma töö päästmiseks mõned aspektid.

Fraas "ihu, mille sa oled mulle valmistanud" viitab Psalmile 40,7 ja on tõlgitud järgmiselt: "Sa oled mu kõrvad avanud". Fraas "avatud kõrvad" tähistab valmisolekut kuulda Jumala tahet ja kuuletuda Jumala tahtele. Jumal andis oma Pojale inimkeha, et Ta saaks täita maa peal Isa tahet.

Kaks korda väljendatakse Jumala rahulolematust Vana Lepingu ohvritega. See ei tähenda, et need ohvrid oleksid valed või et siirad usklikud ei saanud kasu. Jumal ei naudi ohvreid kui selliseid, välja arvatud ohvrite kuulekad südamed. Ükski ohverdus ei saa asendada kuuletavat südant!

Jeesus tuli Isa tahte täitmiseks. Tema tahe on, et uus pakt asendab vana lepingu. Jeesus tõstis oma surma ja ülestõusmisega esimese lepingu, et kasutada teist. Selle kirja algsed judae-kristliku lugejad mõistsid selle šokeeriva avalduse tähendust - miks minna tagasi lepingusse, mis võeti ära?

Jeesuse ohverdamise tõhusus

"Kuna Jeesus Kristus tegi Jumala tahte ja ohverdas oma ihu, oleme nüüd lõplikult pühitsetud" (Heb. 10,10 Uus Genfi tõlge).

Usklikud on "pühitsetud" (pühitsetud tähendab "eraldatud jumalikuks kasutamiseks") Jeesuse ihu ohverdamisega, mis tuuakse üks kord igaveseks. Ükski vana lepingu ohver seda ei teinud. Vanas lepingus tuli ohverdajaid ikka ja jälle „pühitseda" nende tseremoniaalse rüvetamise eest. Kuid uue lepingu „pühakud" on lõplikult ja täielikult „eraldatud" – mitte nende teenete või tegude, vaid Jeesuse täiuslik ohver.

2. Jeesuse ohverdust pole vaja korrata

„Iga teine ​​preester seisab päevast päeva altari ees, et teenida, ohverdades lugematuid kordi samu ohvreid, mis ei suuda kunagi patte ära võtta. Kristus aga, olles toonud pattude eest üheainsa ohvri, on end igaveseks istunud aukohale Jumala paremal käel, oodates sellest ajast peale, millal tema vaenlased tema jalgadele stangiks tehakse. Sest selle ühe ohvriga vabastas ta nende süüst täielikult ja igaveseks kõik, kes lasevad end temal pühitseda. Seda kinnitab meile ka Püha Vaim. Pühakirjas (Jr 31,33-34) ütleb ennekõike: "Tulevane leping, mille ma nendega sõlmin, näeb välja selline: ma panen oma seadused nende südamesse ja panen nende südamesse - ütleb Issand". Ja siis jätkub: "Ma ei mõtle kunagi nende pattudele ja nende sõnakuulmatusest minu käskudele." Aga seal, kus patud on andeks antud, pole enam vaja ohverdada” (Hb. 10,11-18 Uus Genfi tõlge).

Heebrea kirjanik kirjutab Vana Lepingu Jeesuse ülempreestri, Uue Lepingu suure ülempreestri. Asjaolu, et Jeesus valis taevasse astumise pärast taevasse tõusu, on tõend selle kohta, et tema töö on lõpetatud. Seevastu Vana Lepingu teenistujate teenistus ei jõudnud kunagi ellu, nad tegid päev-päevalt samad ohvrid, mis kordasid, et nende ohvrid ei ole patte ära võtnud. Mis kümneid tuhandeid loomaohvreid ei suutnud täita, tegi Jeesus igaveseks ja kõigi jaoks ühe täiusliku ohvriga.

Fraas "[Kristus]... istub" viitab 1. psalmile10,1: "Istu mu paremale käele, kuni ma olen pannud teie vaenlased teie jalgadele tüüriks!" Jeesus on nüüd ülistatud ja on võtnud võitja koha. Kui ta tagasi tuleb, võidab ta kõik vaenlased ja kuningriigi täiuse omale. isa Need, kes usaldavad teda praegu, ei pea kartma, sest nad on "igaveseks ajaks täiuslikuks tehtud" (Hb. 10,14). Tegelikult kogevad usklikud "täiust Kristuses" (koloslased 2,10). Oma ühenduse kaudu Jeesusega seisame Jumala ees täiuslikuna.

Kuidas me teame, et meil on selline staatus Jumala ees? Vana lepingu ohverdajad ei saanud öelda, et nad "ei vajanud enam südametunnistust oma pattude pärast." Kuid uue lepingu usklikud võivad öelda, et Jeesuse tegude tõttu ei taha Jumal enam nende patte ja pahategusid meeles pidada. Nii et "ei ole enam ohverdamist patu eest". Miks? Sest pole enam vaja ohvrit "kus patud on andeks antud".

Kui hakkame Jeesust usaldama, kogeme tõde, et kõik meie patud on andeks antud Temas ja Tema kaudu. See vaimne ärkamine, mis on Vaimu kingitus meile, võtab ära kõik süüd. Usu kaudu teame, et patu küsimus on igaveseks lahendatud ja meil on vabadus selle järgi elada. Nii oleme "pühitsetud".

3. Jeesuse ohver avab tee Jumala juurde

Vana lepingu kohaselt poleks ükski usklik olnud piisavalt julge, et siseneda tabernaaklisse või templisse kõige pühamusse. Isegi ülempreester astus sellesse ruumi vaid kord aastas. Paks eesriie, mis eraldas kõige pühamat pühast, oli tõkkeks inimese ja Jumala vahel. Ainult Kristuse surm võis selle eesriide ülalt alla rebida5,38) ja avada tee taevasse pühamusse, kus Jumal elab. Neid tõdesid silmas pidades saadab Kirja heebrealastele kirjutaja järgmise südamliku kutse:

„Nüüd, kallid vennad ja õed, on meil vaba ja takistusteta juurdepääs Jumala pühamusse; Jeesus avas selle meile oma vere kaudu. Läbi eesriide – see tähendab konkreetselt: läbi oma keha ohverduse – on ta sillutanud tee, mida keegi pole varem käinud, tee, mis viib ellu. Ja meil on ülempreester, kes vastutab kogu Jumala koja eest. Sellepärast tahame Jumalale läheneda jagamatu pühendumusega ning täis usaldust ja enesekindlust. Me oleme ju sisemiselt piserdatud Jeesuse verega ja seeläbi vabastatud oma süüdlasest südametunnistusest; meid – piltlikult öeldes – pestakse üleni puhta veega. Veelgi enam, hoidkem vankumatult kinni lootusest, mida me tunnistame; sest Jumal on ustav ja peab, mis ta on tõotanud. Ja kuna me vastutame ka üksteise eest, julgustagem üksteist üles näitama armastust ja tegema üksteisele head. Seetõttu on oluline, et me ei jääks oma koosolekutelt kõrvale, nagu mõned on teinud, vaid julgustaksime üksteist ja seda enam, et nagu te ise näete, läheneb päev, mil Issand tule uuesti" (Heb. 10,19-25 Uus Genfi tõlge).

Meie kindlustunne, et meil on lubatud siseneda kõige pühamasse paika, tulla Jumala palge ette, põhineb Jeesuse, meie suure ülempreestri, lõpetatud tööl. Lepituspäeval võis vana lepingu ülempreester siseneda templi kõige pühamasse kohta ainult siis, kui ta ohverdas ohvriverd (Heb. 9,7). Kuid me ei võlgne oma sisenemise eest Jumala palge looma verele, vaid Jeesuse valatud verele. See vaba sisenemine Jumala ligiolusse on uus ja ei ole osa Vanast Lepingust, mis väidetavalt on "aegunud ja aegunud" ning "peagi" kaob täielikult, mis viitab sellele, et Heebrealastele kirjutati enne templi hävitamist aastal 70 pKr. Uue lepingu uut teed nimetatakse ka "teeks, mis viib ellu" (Heb. 10,22), sest Jeesus "elab igavesti ega lakka kunagi meie eest seismast" (Hb. 7,25). Jeesus ise on uus ja elav tee! Ta on uus pakt isiklikult.

Me tuleme vabalt ja enesekindlalt Jumala juurde Jeesuse, meie ülempreestri "Jumala Maja" kaudu. "See maja oleme meie, eeldusel, et me püsime kindlalt lootuses, mille Jumal on meile andnud ja mis täidab meid rõõmu ja uhkusega" (Heb. 3,6 Uus Genfi tõlge). Kui tema surnukeha ristil märtrisurma ja tema elu ohverdati, rebis Jumal templi eesriide, sümboliseerides uut ja elavat teed, mis on avatud kõigile, kes Jeesust usaldavad. Me väljendame seda usaldust, vastates kolmel viisil, nagu Heebrea kirja kirjutaja kirjeldas kolmeosalise kutsena:

Olgem liituda

Vana lepingu kohaselt võisid preestrid Jumala kohalolule templis läheneda alles pärast mitmesuguste rituaalsete pesemiste tegemist. Uue lepingu kohaselt on meil kõigil vaba juurdepääs Jumalale Jeesuse kaudu, kuna see on puhastatud inimkonnale Tema elu, surma, ülestõusmise ja taevaminemise kaudu. Jeesuses oleme "sisemiselt piserdatud Jeesuse verega" ja meie keha "pestakse puhta veega". Selle tulemusena on meil täielik osadus Jumalaga; ja nii kutsutakse meid "sulgema" - ligi pääsema, kes on meie oma Kristuses, seega olgem julged, julged ja täis usku!

Pidagem hirmutavalt

Algsetel juudikristlastest heebrealaste lugejatel tekkis kiusatus loobuda oma pühendumisest Jeesusele, et naasta Vana Testamendi juudi uskliku kummardamise korra juurde. Nende väljakutse "kinni pidada" ei seisne mitte kinni hoida oma päästest, mis on kindel Kristuses, vaid "hoida vankumatuna lootuses", mida nad "tunnistavad". Saate seda teha enesekindlalt ja visad, sest Jumal, kes on tõotanud, et abi, mida vajame, tuleb õigel ajal (Heb. 4,16), on "truu" ja peab seda, mida lubas. Kui usklikud hoiavad oma lootust Kristusele ja usaldavad Jumala ustavust, siis nad ei kõiguta. Vaadakem edasi lootuses ja usalduses Kristuses!

Ärgem lahkume oma koosolekutest

Meie usaldus, et Kristuse uskujad sisenevad Jumala kohalolekusse, on väljendatud mitte ainult isiklikult, vaid ka koos. On võimalik, et juudi kristlased kogunesid koos teiste juutidega sünagoogis hingamispäeval ja kohtusid seejärel pühapäeval kristliku kogukonnaga. Nad olid kiusatus kristlikust kogukonnast välja astuda. Heebrea kirjanik deklareerib, et nad ei tohiks seda teha ja nõuab tungivalt, et nad julgustaksid üksteist kogunemistel osalema.

Meie osadus Jumalaga ei tohiks kunagi olla enesekeskne. Oleme kutsutud osadusse teiste usklikega kohalikes kirikutes (nagu meie). Siin kirjas heebrealastele ei ole rõhk sellel, mida usklik kirikus käies saab, vaid sellel, mida ta teistega arvestades panustab. Pidev koosolekutel osalemine julgustab ja innustab meie vendi ja õdesid Kristuses "üksteist armastama ja head tegema". Selle püsivuse tugev motiiv on Jeesuse Kristuse tulemine. Uues Testamendis on ainult üks teine ​​lõik, mis kasutab kreeka sõna "kohtumise" kohta, ja see on 2. Tessalooniklased 2,1, kus seda tõlgitakse "kokku kogutud (NGU)" või "kogunemine (LUT)" ja see viitab Jeesuse teisele tulemisele ajastu lõpul.

järeldus

Meil on igasugune põhjus, et meil oleks täielik usaldus usu ja sihikindluse suunas. Miks? Sest Issand, keda me teenime, on meie kõrgeim ohver - Tema ohver meie eest on piisav kõike, mida me kunagi vajame. Meie täiuslik ja kõikvõimas ülempreester toob meid eesmärgile - ta on alati koos meiega ja viib meid täiuslikkuse poole.

Ted Johnsonilt


pdfJeesus - parem ohverdus