heli-
Kaevandused Saalomoni osa 22
"Sa ei ordineerinud mind, nii et ma lahkun kirikust," kurvastas Jason kibedusega hääles, mida ma varem kuulnud polnud. „Ma olen selle koguduse heaks nii palju ära teinud – õpetanud piibliuurimisi, külastanud haigeid ja miks nad üldse... määrasid? Tema jutlused on uinutavad, piibliteadmised on kehvad ja ta on ka ebaviisakas!” Jasoni kibestumine üllatas mind, kuid see paljastas pealtnäha midagi palju tõsisemat – tema uhkust.
Sellist uhkust, mida Jumal vihkab (Õpetussõnad 6,16-17), on enda ülehindamine ja teiste devalveerimine. Vanasõnades 3,34 Kuningas Saalomon juhib tähelepanu sellele, et Jumal "irvitab neid, kes pilkavad". Jumal on vastu neile, kelle eluviis paneb nad tahtlikult Jumala abile lootmata. Me kõik võitleme uhkusega, mis on sageli nii peen, et me isegi ei mõista, et see seda mõjutab. "Aga," jätkab Saalomon, "ta annab armu alandlikele." See on meie valik. Võime lasta uhkusel või alandlikkusel oma mõtteid ja käitumist juhtida. Mis on alandlikkus ja mis on alandlikkuse võti? Kust isegi alustada Kuidas saame valida alandlikkuse ja võtta vastu kõik, mida Jumal tahab meile anda?
Mitmekordne ettevõtja ja autor Steven K. Scott räägib mitme miljoni dollari suurusest ettevõtjast, kes andis tööd tuhandetele inimestele. Hoolimata sellest, et tal oli kõik, mida raha eest osta sai, oli ta õnnetu, kibestunud ja napisõnaline. Tema töötajad, isegi perekond, pidasid teda ebameeldivaks. Tema naine ei talunud enam tema agressiivset käitumist ja palus oma pastoril temaga rääkida. Kui pastor kuulas mehe juttu oma saavutustest, mõistis ta kiiresti, et selle mehe südant ja meelt valitseb uhkus. Ta väitis, et ehitas oma ettevõtte nullist täiesti ise üles. Ta oleks kolledži kraadi saamiseks kõvasti tööd teinud. Ta uhkustas, et on kõik ise teinud ja et ta pole kellelegi midagi võlgu. Seejärel küsis pastor temalt: „Kes su mähkmed vahetas? Kes sind lapsena toitis? Kes sind lugema ja kirjutama õpetas? Kes andis teile töökohad, mis võimaldasid teil õpingud lõpetada? Kes teile sööklas süüa pakub? Kes teie seltskonnas tualette puhastab?” Mees langetas piinlikult pea. Mõni hetk hiljem tunnistas ta pisarsilmil: "Nüüd, kui ma sellele mõtlen, saan aru, et ma ei teinud seda kõike üksi. Ilma teiste lahkuse ja toetuseta poleks ma ilmselt midagi saavutanud. Pastor küsis temalt: "Kas sa ei arva, et nad väärivad veidi tänu?"
Mehe süda on muutunud, ilmselt ühest päevast teise. Järgmistel kuudel kirjutas ta igale oma töötajale ja kõigile neile, kes, kui ta mäletas, oma elule kaasa aidanud. Ta ei tundnud mitte ainult sügavat tänulikkust, vaid kohtles kõiki tema ümber austust ja tunnustust. Aasta jooksul oli temast saanud teine isik. Rõõm ja rahu asendasid oma südames viha ja segadust. Ta vaatas aastaid nooremaks. Tema töötajad meeldisid talle, sest ta kohtles neid austuse ja austusega, mis tänu tõelisele alandlikkusele on nüüd tekkinud.
Jumala algatuse olendid See lugu näitab meile alandlikkuse võtit. Nii nagu ettevõtja mõistis, et ilma teiste abita ei suuda ta midagi saavutada, peaksime ka mõistma, et alandlikkus algab mõistmisest, et ilma Jumalata ei saa me midagi teha. Me ei mõjutanud oma eksistentsi ja me ei saa kiidelda ega väita, et oleme ise midagi head loonud. Oleme olendid tänu Jumala initsiatiivile. Me olime patused, kuid Jumal võttis initsiatiivi ja astus meie poole ning tutvustas meile oma kirjeldamatut armastust (1. 4,19). Ilma temata ei saa me midagi teha. Kõik, mida me teha saame, on öelda: "Aitäh" ja puhata tões kui kutsutud Jeesuses Kristuses – vastu võetud, andeks antud ja tingimusteta armastatud.
Teine viis suuruse mõõtmiseks Esitagem küsimus: "Kuidas ma saan olla alandlik?" Ütlused 3,34 oli peaaegu 1000 aastat pärast seda, kui Saalomon oma targad sõnad kirjutas, nii õige ja õigeaegne, et apostlid Johannes ja Peetrus viitasid sellele oma õpetustes. Oma kirjas, mis käsitleb sageli allumist ja teenimist, kirjutab Paulus: "Riietake kõik alandlikkusega" (1. 5,5; Lihunik 2000). Selle metafooriga kasutab Peetrus pilti sulasest, kes seob end spetsiaalse põlle külge, näidates oma valmisolekut teenida. Peetrus ütles: "Olge kõik valmis üksteist alandlikult teenima." Kahtlemata mõtles Peetrus viimasele õhtusöögile, mil Jeesus pani põlle selga ja pesi jüngrite jalgu (Johannese 1.3,4-17). Johannese kasutatud väljend "vöö vöö" on sama, mida kasutas Peetrus. Jeesus võttis põlle seljast ja tegi endast kõigi teenija. Ta põlvitas ja pesi nende jalgu. Seda tehes juhatas ta sisse uue eluviisi, mis mõõdab ülevust sellega, kui palju me teisi teenime. Uhkus vaatab teistele ülevalt alla ja ütleb: "Teenige mind!" Alandlikkus kummardab teiste ees ja ütleb: "Kuidas ma saan teid teenida?" See on vastupidine sellele, mis toimub maailmas, kus palutakse manipuleerida, silma paista ja panna. ennast teiste ees paremas valguses. Me kummardame alandlikku Jumalat, kes põlvitab oma loodute ees, et neid teenida. See on hämmastav!
"Tehke nii, nagu mina olen teile teinud" Alandlik olemine ei tähenda, et me mõtleme endast madalamale või et me oma annetest ja iseloomust halvasti suhtume. See ei ole kindlasti mitte millekski ja mittekellegiks esitamine. Sest see oleks väärastunud uhkus, mis ihkab saada kiitust oma alandlikkuse eest! Alandlikkusel pole midagi pistmist kaitsepositsiooni, viimase sõna sooviga või teiste halvustamisega, et näidata oma paremust. Uhkus paisutab meid nii, et tunneme end Jumalast sõltumatuna, peame end tähtsamaks ja kaotame Ta silmist. Alandlikkus paneb meid alluma Jumalale ja mõistma, et oleme temast täielikult sõltuvad. See tähendab, et me ei vaata endale otsa, vaid pöörame kogu oma tähelepanu Jumalale, kes meid armastab ja vaatab meile paremini kui suudame.
Pärast oma jüngrite jalgade pesemist ütles Jeesus: "Tehke nii, nagu mina olen teile teinud." Ta ei öelnud, et ainus viis teenida on pesta teiste jalgu, vaid andis neile eeskuju, kuidas elada. Alandlikkus otsib pidevalt ja teadlikult võimalusi teenida. See aitab meil aktsepteerida reaalsust, et Jumala armust oleme Tema anumad, kandjad ja esindajad maailmas. Ema Teresa oli näide "alandlikkusest tegudes". Ta ütles, et nägi Jeesuse nägu kõigi inimeste näos, keda ta aitas. Meid ei pruugi kutsuda järgmiseks Ema Teresaks, kuid me peaksime lihtsalt rohkem muretsema meid ümbritsevate inimeste vajaduste pärast. Alati, kui meil tekib kiusatus end liiga tõsiselt võtta, on hea meenutada peapiiskop Helder Camara sõnu: "Kui ilmun avalikkuse ette ja suur publik aplodeerib ja rõõmustab, pöördun Kristuse poole ja ütlen talle lihtsalt: Issand, see on teie võidukas sisenemine Jeruusalemma! Ma olen lihtsalt väike eesel, kelle seljas sa ratsutad."
poolt Gordon Green
