Kristus, meie paasapüha

375 Kristus meie passahlamm «Kuna meie jaoks on tapetud meie paasapüha lammas: Kristus» (1. Kor. 5,7).

Me ei taha unustada suurt sündmust, mis toimus Egiptuses peaaegu 4000 aastat tagasi, kui Jumal vabastas Iisraeli orjusest või jättis selle tähelepanuta. Kümme nuhtlust 2is. Mooses oli vajalik vaarao raputamiseks oma kangekaelsuse, ülbe ja tema ülbe opositsiooni vastu Jumalale.

Paasapühad olid viimane ja viimane katk, mis oli nii kohutav, et Issanda möödumisel tapeti kõik esmasündinud inimesed, nii inimesed kui ka veised. Jumal säästis kuulekaid iisraellasi, kui neil kästi Abibi kuu 14. päeval tapada talleke ja levitada verd lävel ja uksepostidel. (Vt 2. Moosese 12). Salmis 11 nimetatakse seda Issanda paasapühaks.

Võib-olla paljud on unustanud Vana Testamendi paasapühad, kuid Jumal tuletab oma rahvale meelde, et Jeesus, meie paasapüha, oli ette valmistatud Jumala Talliks, et maailma patud ära võtta. (Johannese 1,29). Ta suri ristil pärast tema keha rebenemist ja ripsmete piinamist ning tema küljele tungis oda ja veri voolas välja. Ta talus seda kõike, nagu ennustati.

Ta jättis meile näite. Oma viimasel paasapühal, mida me nüüd nimetame sakramendiks, õpetas ta oma jüngritele alanduse näitena üksteise jalgu pesema. Oma surma mälestuseks ulatas ta neile leiba ja natuke veini, et sümboolselt oma liha süüa ja verd juua (1. Korintlastele 11,23: 26-6,53, Johannese 59: 13,14-17 ja Johannese). Kui Egiptuse iisraellased värvisid tallele verd lävele ja uksepostidele, oli see Uues Testamendis Jeesuse verele ette nähtud tulevikuvaade, mis puistati meie südame ustele, nii et meie südametunnistus pesti puhtaks ja kõik meie patud puhastati tema veri puhastataks (Heebrealastele 9,14:1 ja 1,7. Johannese). Patu palk on surm, kuid hindamatu Jumala kingitus on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas. Sakramendis mõtleme oma Päästja surmale, et me ei unustaks oma pattude tõttu 2000 aastat tagasi aset leidnud valusat ja väga häbiväärset surma ristil.

Armastatud poeg, kelle Jumal Isa saatis Jumala Tallina, et meie eest lunaraha maksta, on üks suurimaid kingitusi inimestele. Me ei olnud seda armu ära teeninud, kuid Jumal valis meid oma armu läbi, et anda meile oma armastatud Poja Jeesuse Kristuse kaudu igavene elu. Meie paasapüha Jeesus Kristus suri meelsasti, et meid päästa. Me loeme Heebrealastele 12,1: 2: “Seetõttu ka meil, kuna meie ümber on nii suur tunnistajate pilv, paneme kõrvale kõik, mis meid kaebab, ja patt, mis meid pidevalt kinni seob, ja laskem käia kannatlikult võitluses, mis on meile suunatud ja vaatame üles Jeesuse, usu algaja ja täiusliku poole, kes, kuigi tal võis olla rõõmu, talus risti ja eiras häbi ning istus Jumala trooni paremal käel. »

autor Natu Moti


pdfKristus, meie paasapüha